Vihm oli just lõppenud. Õhk lõhnas märja betooni ja metalli järele, lombid peegeldasid vitriinide tuhmi valgust. Nora kõndis aeglaselt mööda tänavat, krae all, hoides kotti tihedalt vastu külge. Päev oli olnud pikk — töö, apteek, tramm, sama marsruut nagu vana laul, mida enam ei taha kuulata.
Ta ei kuulnud samme. Ainult lühike „hei“ — ja järsk tõmme.
Rihm libises käest, kott lendas, keha vastas valuga. Noormees kapuutsis juba jooksis, libisedes mööda asfalti nagu jääl.
Esimene tunne polnud hirm. See oli viha.
Mitte tema peale — enda peale. Kõigi nende päevade pärast, mil ta vaikis, järele andis, lubas endalt võtta. Midagi temas murdus, ja ta hakkas jooksma.
Kontsad libisesid, hingamine muutus katkendlikuks, süda peksis oimukohtades. Kitsas tänav, pimeduses mühises vihmaveetoru. Poiss pöördus, kuid hilja — ta jõudis järele. Haaras rihmast mõlema käega, ootamatult tugevalt.
Ta tõmbas — ja Nora lõi. Lühidalt, kohmakalt, aga täpselt.
Nad mõlemad kukkusid. Ta vandus, tõstis käe, kuid Nora ei taganenud. Tema käed värisesid, kuid ei lasknud lahti.
— Lase lahti, lollakas! — karjus ta.
— Ei, — ütles Nora kähedalt. — See on minu oma.
Ta lükkas Nora eemale, kuid naine haaras koti uuesti, tõmbas endale. Kangas kärises, rihm rebenes. Varas tõmbus tagasi, jahmunult. Nora tõusis püsti — määrdunud, märg, kuid kott käes.
Möödus auto, esituled valgustasid neid mõlemaid — tema seisis sirgelt, hingeldades; poiss pea norus. Ta vaatas Norat nagu inimest, keda ta poleks pidanud kohtama. Siis sülitas, vandus ja jooksis minema.
Nora seisis veel kaua seal tänaval. Vihm hakkas uuesti tibutama. Ta avas koti — kõik oli alles: rahakott, võtmed, rohud, telefon.
Ja väike laste jakk — pleekinud, parandatud varrukaga. Märg, aga terve. Ta võttis selle välja, pigistas sõrmede vahel ja hingas sisse lõhna — veidi tuhmistunud, kuid endiselt sama: seep ja maasikašampoon.
Voodril oli tikand: Sophie.
Ta vaatas seda, ja aeg justkui seiskus. Silmad täitusid, kuid mitte pisaratest — vaid millegi tihke ja raskega, mis ei voola välja.
— Ma lubasin, et ei lase enam kellelgi sind mult ära võtta, — sosistas ta.
Naabertänavalt kostis teismeliste naeru, pidurite kriuksumist, koera haukumist. Maailm elas edasi. Aga tema jaoks polnud see enam oluline.
Ta kõndis aeglaselt koju, kott tugevalt vastu rinda surutud, justkui oleks süda tagasi läinud oma õigesse paika.
Hommikul, peegli ees, nägi ta sinikat põsel. Silitas seda sõrmega ja muigas.
— Noh, Sophie, — ütles ta vaikselt. — Paistab, et emme oskab ikka veel võidelda.
Ja esimest korda pärast pikka aega ei tahtnud ta peegelpildilt pilku pöörata.
