Hommik oli tavaline: hall taevas, kohvilõhn kioski juurest, lombid pärast vihma.
Martin seisis bussipeatuses, käes portfell ja paberist kott võileibadega. Särk oli pingul, krae pigistas, kaenla all niiske – kõik nagu alati.
Kui buss saabus, hakkasid inimesed ukse poole liikuma.
Tema jäi viimaseks. Astus sammu edasi.
Juht ütles, pilkugi tõstmata, kuivalt:
— Täis. Oodake järgmist.
Martin vaatas salongi – ruumi oli, aga keegi ei liikunud. Aknal istuv naine pööras pilgu kõrvale, poiss kõrvaklappidega teeskles und.
Keegi tema taga sosistas, mitte kuigi vaikselt:
— Kuhu ta üldse mahub, niikuinii ei mahu sisse.
Õlad tõmbusid kokku. Sõnad kleepusid nahale nagu porine lima.
Buss sõitis ära. Uksed sulgusid heliga, mis meenutas ohkamist.
Martin jäi seisma peene vihma alla. Siis haaras koti tugevamini ja hakkas jalgsi minema.
Tee kulges mööda maanteed. Autode müra, märja asfaldi lõhn, tilgad jooksid mööda prille alla. Ta kõndis kiiresti, nagu tahaks iseendale tõestada, et tal pole vaja kellegi luba liikuda.
Tee poolel peatus ta – hingetõmbeks. Tee ääres seisis vana pink, roostes ja märg. Ta istus. Võttis kotist võileiva. Hammustas. Tahe tuli naerda – kibedalt ja rahulikult korraga.
Möödus „tema“ liin. Sama, mis teda ei võtnud. Ainult nüüd – sireenidega. Aknast tuli suitsu, sädemete praksumine, kõrbenud lõhn.
Martin tardus. Inimesed jooksid kõrvaltänavasse, keegi hüüdis: mootori plahvatus.
Ta tõusis. Seisis kaua paigal, kuni taipas – see oli see buss. Täpselt see.
Põlved värisesid. Ta istus uuesti pingile ja vaatas teed, kus vihma seest vilkusid juba kiirabi tuled.
Kotis olnud võileib oli jahtunud. Ta pani selle kõrvale, hingas sügavalt sisse ja esimest korda üle aastate ei tundnud häbi oma keha pärast.
Sest just see keha – selle raskus ja aeglus – päästis ta elu.
Ta naeris. Vaikselt, tõeliselt.
Ja siis lihtsalt läks edasi. Rahulikult.
Seekord mitte sellepärast, et teda ei lastud, vaid sest ta ise valis tempo.
