Vihm sadas lakkamatult.
Tilgad trummeldasid katusel, voolasid mööda aknaid alla, purunesid trepil.
Majas lõhnas kalli kohvi, parfüümi ja uue elu järele, mida Lukas pidas oma võiduks.
„Ma olen otsustanud,“ ütles ta ukse juures seistes.
„Lukas, sa ei saa… ma olen seitsmendal kuul!“ — Klara hoidis kõhtu, uskumatult.
Ta seisis paljajalu koridoris, vana kardigan seljas, kohver jalgade ees.
Näol — segadus ja solvang, silmades — meeleheide, mille eest tahaks kätega varjuda.
Elutoast tuli Irina.
Siidist hommikumantel, lahtised juuksed, kerge naeratus — kõik temas ütles: ta oli võitnud.
Ta võttis Lukase käe ja ütles, ilma Klara poole vaatamata:
„Mida varem te selle farsiga lõpetate, seda parem.“
Klara vaatas oma meest, püüdes leida seda inimest, kes kunagi tema kõhtu suudles ja sosistas:
„Sina oled minu kodu.“
„Ma ei saa,“ sosistas ta.
„Sa saad,“ vastas ta, isegi naeratades. „Kõik saab korda. Ma aitan sind rahaga. Aga nii ei saa enam elada.“
Irina muigas:
„Ära tee draamat, Klara. Rasedus pole tragöödia. See lihtsalt ei sobitu meie plaanidesse.“
Klara pigistas kohvrit.
Tundus, et kõik temas sees rebenes.
Ta astus ukse poole, lootes, et Lukas ütleb vähemalt nüüd: „Jää.“
Kuid selle asemel avas ta ukse ise — kergendusega, justkui oleks seda oodanud.
Väljas sadas vihma.
Külm, raske, halastamatu.
„Mine,“ ütles ta. „Nii on kõigile parem.“
Klara astus välja, tundes, kuidas pori kleepus jalgade külge.
Ta polnud veel kolm sammu teinud, kui kuulis Irina naeru selja taga:
„Jumal, kui lihtne on mõnikord minevikust lahti saada!“
Ja Lukas naeris koos temaga.
Valjult, peaaegu õnnelikult.
Uks paugatus.
Vihm summutas kõik.
Esimestel nädalatel elas Klara vana sõbranna juures, aitas teda kohvikus.
Öösiti ei maganud — laps liikus ja süda valutas tühjuse pärast.
Siis hakkas ta taastuma: sai töö, sai toetust emade fondist.
Maailm muutus taas soojaks — aeglaselt, kuid ausalt.
Lukase majas aga tekkisid praod.
Irina ei naernud enam.
Ta ei varjanud oma ärritust, nõudis distsipliini ja „staatusele vastavat käitumist“.
Lukas koristas, pesi nõusid, kandis tema kotte — ja kuulis iga kord:
„Ära unusta, sa elad siin tänu mulle.“
Ta tahtis lahkuda, kuid polnud kuhugi minna.
Sõbrad pöörasid selja, perekond ei mõistnud, Klara — ei vastanud.
Ühel päeval pani ta televiisori käima.
Ekraanil oli heategevusintervjuu.
Saatejuht rääkis noorte emade toetusprogrammist.
Ja naeratavate naiste seas nägi ta Klarat.
Väsinud, aga tugevat.
Laps süles.
Silmis enam ei olnud pisaraid ega valu.
Ta lülitas teleri välja.
Maja vaikus oli kõrvulukustav.
Ukse ees seisis Irina — hommikumantlis, sama veiniklaasiga, millega kõik algas.
„Mis on, igatsed oma vaest elu?“ — muigas ta. — „Mine, vii koer välja.“
Ta ei vastanud.
Lihtsalt vaatas teda — ja esimest korda mõistis, et õnn, mille eest ta oma südametunnistuse müüs, ei lõhnanud mitte raha, vaid mädaniku järele.
Aasta hiljem avas Klara väikese pagarikoja.
Ta ei meenutanud enam seda päeva — ainult mõnikord, kui sadas vihma ja tilkade heli meenutas samme märjal hoovil.
Nüüd tähendas see heli rahu.
Ja kuskil suures, külmas majas pesi Lukas tasse, milles kohv oli jahtunud, ja tundis esimest korda elus, et ta on mittekeegi.
