Jõgi möirgas pärast tormi.
Kaldad olid libedad, vesi sogane ja raske.
Thomas kõndis mööda voolu, kui kuulis kummalist heli — mitte karjet, mitte haukumist, mitte mootori mürinat.
See oli möiratus. Kähe, katkendlik.
Teisel kaldal rabeles vees midagi suurt.
Kollane karv, pritsmed, küünised, hirmust laienenud silmad.
Lõvi. Päris lõvi.
Ta püüdis välja saada, kuid vool lõi teda vastu puujuuri ja tõmbas tagasi.
Iga tavaline inimene oleks jooksnud.
Aga Thomas tardus, siis viskas jope maha ja astus jääkülma vette.
Ta ei teadnud miks. Ta lihtsalt — ei suutnud ära minna.
Vesi lõi vastu rinda, tõmbas alla.
Ta jõudis loomani, haaras selle lakast ja püüdis suunata kaldale.
Lõvi möirgas — lühidalt, nõrgalt, mitte ähvardavalt, pigem hirmust.
Thomas lükkas teda, tundes, kuidas käed muutusid tuimaks. Korduvalt tahtis ta loobuda, kuid miski neis silmades sundis jätkama.
Kui nad välja said, kukkusid mõlemad liivale.
Thomas hingeldas, tundes maa värinat looma kehas tema kõrval.
Ta ootas, et lõvi tõuseks, möirgaks, ründaks. Instinkt. Loodus. Lõpp.
Aga lõvi tõusis aeglaselt.
Märg lakk kleepus kaela külge, hingamine raske.
Ta vaatas Thomast kaua, peaaegu rahulikult.
Siis astus lähemale. Thomas ei liikunud, sulges ainult silmad.
Ja siis lõvi astus sammu — ning puudutas pehmelt otsaesisega tema õlga.
Soe. Raske. Elus.
Seisis nii paar hetke ja läks siis lihtsalt metsa suunas.
Thomas istus kaldal, vaatas järele, uskumatult.
Liivale jäid kaks jälgede ahelat — inimese ja looma omad — kõrvuti, segamini,
nagu tõestus, et hirm ja usaldus võivad käia sama rada.
