Päev oli päikeseline, puhas – nagu valge paber enne esimest rida.
Õues jooksid lapsed, keegi naeris laua ääres, kus taldrikud kõlisesid, keegi tõi majast kuumi pirukaid.
Leiva ja värskelt niidetud rohu lõhn segunes muusika ja klaaside helinaga.
Kõik oli nagu filmis, kus isegi tolm õhus on kuldne.
Pruut seisis väravas – pimestavalt valge, justkui valgusest voolitud.
Peas rukkilillepärg, huulil värisev naeratus.
Peigmees kõrval, kindel, õnnelik.
Ja nende taga – kogu küla, lärmakas, tuttav, nägudega, mis olid üksteist lapsepõlvest saati tundnud.
Siis – sahin, vaikne määgimine.
Vana aia tagant tuli ta – hall, aja tumestatud sarvedega, Darja vana kits.
Ta kõndis aeglaselt, justkui teades, et kõik pilgud on nüüd tema peal. Inimesed naersid.
Keegi hüüdis: „Vaadake, ta tuli jälle!“
Aga keegi ei ajanud teda minema. Mitte kunagi.
Ta astus lähemale, peatus pruudiga vastamisi. Nende vahel – päike, õunte lõhn ja vaikus.
Pruut lakkas äkki naeratamast. Tema silmad värisesid, justkui oleks ta meenutanud midagi kauget – õhtut, lapsepõlve, isa töötanud käsi ja seda sama kitse tema kõrval.
Kits tegi sammu, siis veel ühe.
Pruut laskus põlvili.
Valge kleit puudutas maad, tuul tõstis selle serva nagu purje.
Ta embas kitse kaelast, vaikselt, justkui kartes mälestust hajutada.
Ja sel hetkel ei öelnud keegi sõnagi.
Isegi muusika vaikis.
Siis keegi nuttis.
Keegi võttis mütsi peast.
Ja vana Darja kits lihtsalt seisis, hingas, vaatas – otse noore naise silmadesse.
Selles pilgus oli kõik: hellus, hüvastijätt, mälu.
Hiljem räägiti, et ta tuli kuskilt kaugelt.
Et teda polnud karjamaal ammu nähtud.
Ja et just täna, tema pulmapäeval, ta äkki ilmus.
Keegi ei teadnud miks. Aga kõik tundsid – see oli õige.
Kui päike vajus üle aia, pöördus ta ja läks tagasi.
Vaikselt, aeglaselt, ilma tagasi vaatamata.
Ja pruut vaatas talle järele, kuni ta kadus kuldsesse valgusesse.
Pärast seda muutusid tantsud vaiksemaks,
naer pehmemaks,
õhk puhtamaks.
Nagu poleks see päev enam lihtsalt pidu,
vaid midagi suuremat – hüvastijätt ja algus korraga.
Ja kaua hiljem veel räägiti,
et sel hetkel aeg peatus,
et mäletada –
kuidas üks vana kits sai kõige tähtsamaks külaliseks pulmas.
