Ma mäletan seda hommikut kuni viimase detailini.
Linn hingas juunit – lõhnas pärna, bensiini ja nurgapoe värske saiakeste järele.
Õhk oli tihe, kuldne, justkui keegi oleks tänavatele mett valanud.
Pulmad pidid algama keskpäeval.
Ta seisis akna juures, valges kleidis, mis tundus tema jaoks liiga tagasihoidlik.
Ma nägin, kuidas ta silitas peene loori serva, justkui kartes seda ühe liigutusega katki rebida.
Peigmees saabus kõigist esimesena.
Ta võttis pintsak seljast, hingas sügavalt välja ja võttis kandekotist välja pisikese valge jänese.
„Ta saab meie talismaniks,” ütles ta.
Ta naeratas – pehmelt, veidi segaduses – ja võttis loomakese sülle.
Jänes värises nagu lumekübe peopesal.
Ta surus ta rinda ja sel hetkel tundus, nagu oleks kõik peatunud.
Fotograaf klõpsutas kaameraga, külalised aplodeerisid, keegi sosistas: „Kui liigutav.”
Aga siis läks midagi valesti.
Jänes vabanes, hüppas põrandale ja tormas ukse poole.
Keegi karjatas, keegi naeris, aga naine jooksis talle järele.
Ma nägin, kuidas tema kleidi alläär päikesekiirtes vilksas,
kuidas ta paljajalu õue jooksis,
kuidas tema randmetel helisesid käevõrud, kui ta teda nimepidi kutsus.
Jänes kadus värava taha
ja tema ka.
Minutid möödusid. Esiteks ootasid kõik, siis hakkasid otsima.
Ta jooksis õues ringi, helistas talle, hüüdis – hääl murdus.
Ja siis leidis kleidi. Murult.
Valge, kastega märg, kinni jäänud helma ja ära kukkunud nööbiga.
Ta oli läinud. Lihtsalt läinud.
Hiljem ütles ta, et jänes näitas talle, kuhu vaadata –
suunas, kus elu ei sarnane võõra stsenaariumiga.
Pulmi ei olnud.
Aga sel päeval mõistsin ma esimest korda: mõnikord ei hävita kõike juhus,
vaid võimalus, mille on andnud saatus, riietunud valge jäneseks.
Ja sellest ajast peale, kui ma sellest pagaritöökojast mööda lähen, tunnen ikka veel lipe lõhna ja kuulen,
kuidas kusagil kaugel hüppab kellegi vaikne talisman.
