Pärast rasket lahutust uue töö leidnud Susanna, kolmekümneviiene naine väsinud, kuid sihikindla pilguga, käis igal hommikul sama teed – oma maja uksest metrooni.
Tänava alguses, apteegikioski kõrval, istus juba üle kahe kuu kõhn, hallipäine vana naine katkises mantlis. Tema ees oli kulunud tekk ja plekk-kruus. Susanna ei läinud kunagi lihtsalt mööda: kord viskas ta sinna kümme rubla, kord peotäie münte, mõnikord isegi paberraha, kui palk õigel ajal laekus.
Vana naine noogutas iga kord vaikselt, tänulikkusega, mis ei vajanud sõnu. Nii möödusid päevad – sellest sai harjumus, vaikne hommikune rituaal, justkui lahutamatu osa tema teekonnast.
Sel hommikul algas kõik nagu tavaliselt. Peen uduvihm langes, asfalt läikis, inimesed kiirustasid mööda pilku tõstmata. Susanna sirutas automaatselt käe taskusse, otsis münte, kummardus – kuid enne kui ta jõudis need panna, haaras vana naine järsku tema randmest.
Sõrmed olid kuivad ja kondised, kuid üllatavalt tugevad. Susanna tõstis pilgu – vana naise silmad olid täielikult muutunud, enam mitte rahulikud ja alandlikud, vaid täis rahutust ja peaaegu paanilist hirmu.
„Mu laps… kuula mind hoolikalt,“ sosistas ta, hoides käest kinni. „Sa oled mind nii palju aidanud… lase nüüd mul midagi sinu jaoks teha. Ära täna koju mine. Mitte mingil juhul. Jää kuskile mujale – sõbranna juurde, hotelli, kasvõi terveks ööks metroosse… aga ära mine oma korterisse tagasi. Luba mulle seda.“
Susanna oli nii üllatunud, et ei tõusnudki püsti. Tema ümber voolas inimeste voog edasi, keegi ei kuulnud seda vestlust külmas hommikus. Vana naine lasi tema käe sama järsku lahti ja langetas pilgu, nagu oleks kõik öeldud.
Aeglaselt kõndis Susanna edasi, kuid kogu tee metrooni tundis ta, kuidas rinnus kasvab rahutus.
KONTORIS EI LEIDNUD TA KOGU PÄEVA RAHU. IGA PISIASI TUNDUS KAHTLANE – ÜHE KOLLEEGI VEIDER KÜSIMUS TEMA ELURAJOONI KOHTA, KADUNUD DOKUMENDID, KUIGI TA OLI KINDLALT VEENDUNUD, ET OLI NEED KORRALIKULT ÄRA PANNUD. IGA TUNNIGA MUUTUS SEE TUNNE TUGEVAMAKS, NAGU SURUKS NÄHTAMATU KÄSI TEMA SÜDANT ÜHA TIHEDAMALT.
Kui ta õhtul välja astus, oli vihm muutunud uduks ning vana naise sõnad kõlasid valjemalt kui liiklusmüra.
Susanna peatus ülekäigurajal, võttis telefoni ja broneeris peaaegu mõtlematult voodi lähedal asuvas hostelis. Sel ööl ta koju ei läinud.
Järgmisel hommikul läks Susanna tavapärasest varem vana naise juurde. See tõstis pea, justkui oleks teda oodanud. Ja sel hommikul rääkis ta midagi, mis pani Susanna vere soontes tarduma 😱
Sel ööl, kui Susanna jäi hostelisse, põles tema neljanda korruse korter täielikult maha – tuletõrje sõnul oli uks lahti murtud ja tuli süüdatud korraga mitmes kohas.
Siis järgnes selgitus, mis tekitas Susannas üle kogu keha külmavärina. Vana naine rääkis, et oli eelmisel õhtul kuulnud, kuidas kaks meest Susannat töölt tulles jälitasid ja arutasid, et „täna öösel tehakse temaga lõpparve“ ning „korter võetakse vaikselt üle“.
Ta kartis sekkuda ja minema aetud saada, seetõttu ootas ta hommikuni, et saaks teda märkamatult hoiatada.
Hiljem selgus, et need kaks meest olid tema endine abikaasa ja tema tuttav, kes olid otsustanud Susanna korteri pärast temast lahti saada.
JA AINULT TÄNU VANAE NA ISELE, TEMA VALVSUSELE JA JULGUSELE JÄI SUSANNA ELU.
