Anna ootas seda päeva põnevusega ja ärevusega. Teine ultraheliuuring – see, kus saab näha last, kuulda tema südamelööke ja teada saada, kas kõik on korras. Ta valis pikka aega arsti, registreerus eelnevalt ja luges läbi sadu arvustusi. Ta tahtis, et kõik oleks ideaalne.
Kabinetis lõhnas antiseptikum. Arst – viiekümneaastane mees, rahulik, pehme häälega – palus tal diivanile lamada. Seade hakkas suminatama, külm geel puudutas nahka. Anna vaatas ekraani, hinge kinni pidades.
„Siin on pea,” ütles arst vaikselt. „Siin on käed…”
Ta naeratas, kuid jäi äkki vait. Tema nägu muutus. Ta kortsutas kulmu, lähenes monitorile ja hakkas aeglaselt andurit liigutama.
„Kas kõik on korras?” küsis Anna. Tema hääl värises.
Arst ei vastanud kohe. Ta vajutas nuppu, tegi ühe pildi, siis veel ühe.
„Millal te viimati ultraheli tegite?” küsis ta vaikselt.
„Kolm nädalat tagasi. Kõik oli normaalne. Miks te küsite?“
Ta hingas sügavalt sisse.
„Kuulge,“ ütles ta, pöördudes tema poole. „Näete seda laiku?“
Anna noogutas.
„See ei ole üks süda. Neid on kaks.“
Ta jäi liikumatuks.
„Kaks?..
„Jah,” naeratas arst. „Te ootate kaksikud. Lihtsalt üks laps peitis end teise taga ja varem ei olnud teda näha.
Anna hakkas nutma. Mitte hirmust, vaid õnnest. Arst pühkis vaikselt higipisara otsaesist ja ütles naeratades:
„Te hirmutasite mind rohkem kui mina teid.”
