Huvitav teada
Nikolas kõndis aeglaselt laudade vahel. Kuus naist järgnesid talle. Nende seltskonna eestvedaja, Katerina, naeratas juba võidukalt ümberringi istuvatele külalistele. Ta oli veendunud, et oli võitnud. Veendunud, et oli
Jaani käed värisesid. Ta luges teist rida uuesti ja uuesti. „Kui sa selle võtme leidsid, oled valmis teada saama, kes sa tegelikult kogu oma elu oled olnud.“ Tema
Clark vaatas sõnumit. Ikka ja jälle. „Isa… sul oli õigus.“ Neli sõna. Ja kakskümmend kaks vastamata kõnet. Tema kõht tõmbus krampi. Esimest korda terve nädala jooksul tundis ta
Dafne lasi klaasil käest libiseda. Kristallist pokaal purunes põrandal kildudeks. Keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Kõigi pilgud olid suunatud väikesele metallkarbile, mida Daniel käes hoidis. Margarita vaatas teda
Eirene sulges aeglaselt oma hotellitoa ukse. Tema käed värisesid. Mitte vihast. Vaid kurbusest. Kuuskümmend kaheksa aastat vana. Kümme aastat lesena elanud. Ja esimest korda oma elus pidi ta
Nikolas vaatas fotot ikka ja jälle. Iga kord märkas ta sama. Samu silmi. Sama näokuju. Sama naeratust. See tundus võimatu. Pildil olev tüdruk meenutas hämmastavalt palju teda ennast
Noor naine vaatas Andreast segaduses pilguga. „Vabandage… kas me tunneme teineteist?“ Andreas ei suutnud vastata. Tema pilk oli naelutatud medaljonile. Ta tundis ära iga väiksemagi kriimu selle pinnal.
Keegi ei liigutanud end. Keegi ei julgenud isegi hingata. Vaikus täitis kogu saali. Valentina jälgis, kuidas Adrián püüdis säilitada rahu ja enesekindlust. Aga see oli juba liiga hilja.
Vaikus oli nii sügav, et kuulda oli isegi restorani lampide vaikset surinat. Restorani omanik Ricardo Méndez vahtis endiselt fotot. Tema käed värisesid. Kliendid vahetasid segaduses pilke. Valeria jälgis,
Alejandro tundis, kuidas süda vastu roideid peksis. See hääl kõlas jälle. See oli võimatu. Täiesti võimatu. Sest see kuulus Gabriel Montesele. Tema endisele äripartnerile. Mehele, kelle matustel ta