Eirene sulges aeglaselt oma hotellitoa ukse.
Tema käed värisesid.
Mitte vihast.
Vaid kurbusest.
Kuuskümmend kaheksa aastat vana.
Kümme aastat lesena elanud.
Ja esimest korda oma elus pidi ta nägema ookeani.
Vähemalt nii ta arvas.
Selle asemel oli temast saanud tasuta lapsehoidja ja teenija.
Lapselapse öeldud sõnad ei läinud tal peast.
„Vanaema on meie personal.“
Tol õhtul istus ta rõdule.
Vahtis laineid.
Ja helistas inimesele, kellega polnud aastaid rääkinud.
Oma kadunud abikaasa vennale.
Thanasele.
„Mul on sinu abi vaja,“ ütles ta.
Mees kuulas vaikselt lõpuni.
Ja vastas seejärel vaid:
„Jäta see minu hooleks.“
Järgmisel hommikul kostis tema uksele vihane koputamine.
„Ema! Tee kohe lahti!“
Eirene avas ukse rahulikult.
Tema poja nägu oli vihast punane.
Minia värises raevust.
„Mida sa teinud oled?“
„Tere hommikust teilegi,“ vastas Eirene.
„Ära mängi meiega mänge!“
Miniia hoidis käes telefoni, mille ekraanil oli sõnum.
Eirene naeratas vaevumärgatavalt.
„Kas sa mõtled seda telefonikõnet?“
„Sul polnud selleks mingit õigust!“
Just siis kostis koridorist madal mehehääl.
„Minu arvates oli tal selleks täielik õigus.“
Kõik pöördusid hääle suunas.
Seal seisis Thanas.
Ja tema kõrval advokaat.
Koridor täitus vaikusega.
Poja nägu muutus hetkega kahvatuks.
Sest ta teadis täpselt, miks nad olid tulnud.
Aastaid tagasi, kui tema isa suri, jäi perekonnale märkimisväärne vara.
Mitte hiiglaslik.
Kuid piisavalt väärtuslik.
Üks maakodu.
Mõned investeeringud.
Ja usaldusfond.
Kõik selle üle otsustamise õigused kuulusid Eirenele.
Tema pidi otsustama, millal ja kellele see edasi antakse.
Poeg oli alati eeldanud, et see kõik kuulub juba talle.
Aga tegelikult ei kuulunud.
Advokaat avas ümbriku.
„Proua Eirene on palunud viivitamatult üle vaadata kõik vara saajad.“
Miniia näost kadus viimanegi värv.
„Mida see tähendab?“
Advokaat naeratas viisakalt.
„See tähendab, et tal on täielik õigus jätta oma vara sellele, kellele ta soovib.“
Poeg jäi sõnatuks.
„Ema… sa ei tee seda ometi.“
Eirene vaatas talle pikalt otsa.
„Kas tead, mida ma sellelt reisilt ootasin?“
Keegi ei vastanud.
„Ma tahtsin näha merd koos oma pojaga.“
Tema silmad läikisid.
„Mitte saada kätte tööülesannete nimekirja.“
Kümneaastane lapselaps seisis nende taga.
Ja kuulas iga sõna.
Poeg langetas pilgu.
Esimest korda.
„Ema…“
„Ei.“
Tema hääl oli rahulik.
Kuid kindel.
„Mind ei haavanud see nimekiri.“
Nad vaatasid teda arusaamatuses.
„Mind haavas see, et te ei näinud minus ema. Ega vanaema. Te nägite ainult tasuta abi.“
Miniia puhkes nutma.
Poeg vajus toolile.
Justkui oleks kogu jõud temast lahkunud.
Esimest korda mõistis ta tõeliselt, mida ta oli teinud.
Järgnevatel päevadel ei hoidnud Eirene lapsi isegi mitte tund aega.
Ta läks randa.
Kõndis paljajalu liival.
Kastis jalad ookeanivette.
Tegi pilte.
Naeris.
Ja nautis lõpuks reisi, mida ta oli väärt.
Kõige kummalisem oli aga see, et lapsed hakkasid veetma rohkem aega omaenda vanematega.
Tema poeg oli sunnitud olema päris isa, mitte lihtsalt puhkaja.
Tema minia pidi olema päris ema, mitte muretu turist.
Viimasel õhtul istus poeg tema kõrvale rannale.
Pikka aega ei öelnud ta midagi.
Siis sosistas:
„Anna mulle andeks.“
Eirene vaatas ookeani.
Esimest merd oma elus.
Ja naeratas.
„Ma ei vajanud teie puhkust.“
Poeg langetas pea.
„Mida sa siis vajasid?“
Eirene pööras pilgu tema poole.
„Et sa mäletaksid, et ma olen sinu ema. Mitte sinu teenindaja.“
Ja sel hetkel oli lainete kohin ainus vastus, mida enam vaja läks.
