Minu nimi on Mark. Ma elan mere ääres ja veedan kogu oma elu vee peal – töötan koos oma sõbra Robertiga väikesel kalapaadil. Me teame iga lahe kurvi, iga laine harjumust. Ja tundus, et meri on meie jaoks kodune paik, kus ei saa enam olla üllatusi.
Aga ühel päeval juhtus midagi, mis muutis minu suhtumist ookeani igaveseks.
See hommik oli tavaline. Me läksime merele varakult, päike oli alles tõusmas, õhk oli värske. Vesi mängis päikesekiirtega ja tundus, et see saab olema kerge ja rahulik päev. Me viskasime võrgud vette ja istusime, lobisedes tühjast-tähjast.
Siis märkasin ma liikumist paadi juures. Väike siluett liugles vees meie kõrval.
„Vaata,” ütlesin ma Robertile, „delfiin.”
Tõepoolest, meie kõrval ujus väike delfiin. Täiesti noor, mitte üle kahe meetri pikk. Ta püsis paadi lähedal, justkui otsiks seltsi.
Esialgu arvasime, et see on tavaline uudishimu. Delfiinid saadavad mõnikord paate. Aga see oli teistsugune. Ta ei ujunud minema. Ta ujus meie järel tundide kaupa, justkui ei tahtnud meid maha jätta.
Ma märkasin, et ta tõusis vahel veepinnale, vaatas otse minu poole – ja tema silmis oli midagi inimlikku, midagi paluvat.
„Võib-olla on ta kaotanud ema?” arvas Robert. „Või on tema kari kaugel.”
Ma noogutasin, aga sisimas oli kummaline tunne. Nagu ta tahaks midagi öelda.
Me peatusime ja lülitasime mootori välja. Delfiin peatus samuti ja hakkas paadi ümber ringi ujuma. Siis hüppas ta äkki kõrgel vee kohale. Ja sel hetkel nägin ma midagi, mis pani mind karjuma.
Tema küljel, veidi allpool uime, oli lai võrgujälg. Jäme arm, justkui oleks köis kunagi tema kehasse tunginud ja pikka aega kinni hoidnud.
Ma jäin liikumatuks. Kõik sai kohe selgeks: see väike olend oli sattunud kalavõrkudesse ja pääsenud imekombel vabaks. Aga nüüd oli ta üksi.
„Ta otsib ju kaitset,” ütlesin ma vaikselt.
Me ulatasime talle kala. Delfiin võttis ettevaatlikult toidu ja vaatas jälle otse silma. Sel hetkel ma mõistsin: ta usaldab meid.
Järgnevatel päevadel tuli ta jälle paadi juurde. Me hakkasime isegi teda ootama. Ta saatis meid merel, mängis meie kõrval, hüppas õhku. Ma märkasin, et kui ta kuulis mootori häält, kiirustas ta meie juurde.
Aga lugu võttis ootamatu pöörde.
Ühel hommikul ta ei tulnud. Me ootasime, vaatasime lainetesse, aga teda ei olnud. Ma tundsin kummalist tühjust. Nagu oleksin kaotanud kellegi lähedase.
Mõni päev möödus. Ja äkki nägin ma kauguses tuttavat siluetti. Süda hakkas kiiremini lööma. Ta ei ujunud üksi. Tema kõrval oli veel kaks delfiini. Täiskasvanud. Nad tiirlesid tema ümber ja ta näitas neile meid.
Ja sel hetkel ma mõistsin: ta oli naasnud oma pere juurde. Ta oli leidnud pere.
Robert ja mina vaatasime vaikides, kuidas kolmik horisondi poole eemaldus. Ma tundsin korraga rõõmu ja kurbust.
Aga kõige kummalisem juhtus alles hiljem.
Nädal hiljem läksime jälle merele. Mingil hetkel ilmusid paadi juurde delfiinid. Neid oli kolm. Nende seas oli ka meie väike sõber. Ta ujus kõige lähemale, hüppas õhku ja pritsis meid pealaest jalatallani märjaks. Ja kui ta uuesti veest välja tuli, oli tal suus vana köis – tükk võrgust. Ta viskas selle otse paadi pardale.
Ma vaatasin seda tükki ja mõistsin: see oli tema viis öelda „aitäh”.
Sellest on möödunud juba mitu aastat. Aga mõnikord, kui ma merele lähen ja näen kauguses hüppavaid delfiine, usun ma, et nende seas on ka tema. Ja iga kord tundub mulle, et ta väljakutseb maailma ikka ja jälle – ja tuletab meelde, et isegi kõige väiksemad olendid mäletavad headust.
