Mõnikord võib üksainus kiri muuta mitte ainult inimese saatust, vaid ka tervet elu — isegi kui see on elevandi elu.
Kõik algas suvel.
Kümneaastane Kirill elas koos emaga väikeses mereäärses linnas. Tema lemmikkoht oli vana loomaaed linna servas. Külastajaid oli vähe ja puurid nägid liiga kitsad välja. Aga Kirill käis seal iga päev — ühe looma pärast.
Elevandi nimega Radža.
Ta oli suur, kuid kurb. Kaelas rippus roostes kett, nahk oli pragunenud ja silmad… nagu vanal inimesel, kes enam midagi head ei oota.
Kirill tõi talle õunu ja ütles vaikselt:
— Pea vastu, sõber. Ma mõtlen midagi välja.
Ühel päeval kuulis ta hooldajaid rääkimas:
— Nad kavatsevad ta varsti magama panna. Vana, enam ei vaja teda…
Need sõnad lõikasid südamesse.
Õhtul istus Kirill laua taha ja kirjutas kirja.
Mitte loomaiale, vaid ajalehele.
Ta kirjutas tõtt:
«Tere. Meie loomaaias elab elevant nimega Radža. Ta on vana, aga elus. Tal on kurvad silmad. Tal on valus, ja ta ootab, et keegi teda päästaks. Palun aidake teda. Ta väärib elu.»
Ema luges kirja ja ütles tasa:
— Kirill, sa oled tõeline inimene.
Nädal hiljem ilmus ajalehes artikkel:
«Poiss palub päästa elevandi».
Inimesed hakkasid kirjutama, helistama, annetama.
Vabatahtlikud kogusid raha.
Keegi pakkus, et Radža viiakse looduskaitsealale Krasnodari lähedal, kus hoolitsetakse vanade loomade eest.
Ühel hommikul ärkas Kirill mootori mürina peale.
Õues seisis suur veok logoga “Elav maailm”.
Küljel oli kiri: “Loomade transport.”
Kirill jooksis loomaaeda.
Värava juures olid juba ajakirjanikud, veterinaarid, vabatahtlikud. Radža toodi puurist välja. Ta kartis, aga märkas äkki poissi.
Esimest korda tõstis ta londise ja ulatas selle Kirillile.
Poiss silitas tema karedat nahka ja sosistas:
— Nüüd oled sa vaba.
Elevant tegi vaikse, sügava heli — nagu tänades.
Kõik vaikisid. Isegi täiskasvanud nutsid.
Kuu aega hiljem leidis Kirill postkastist ümbriku.
Sees oli foto: Radža seisis rohelisel väljal, kõrval silt “Kaitseala Heade Maade”.
Tagaküljel oli loomaarsti kiri:
«Sinu sõber on terve. Talle meeldib ujuda ja ta magab nüüd ilma ahelateta. Aitäh, Kirill.»
Igal aastal saab poiss postkaardi kaitsealalt.
Kõigil on Radža — kord järves, kord põllul, kord otse kaamerasse vaatamas.
Ja kõigil sama sõnum:
«Ma mäletan sind.»
Kui täiskasvanud loobuvad, usuvad lapsed ikka veel, et üks hea kiri võib maailma muuta.
Ja mõnikord see ongi nii.
