Naine ei tahtnud oma endise abikaasa matustele minna – „ei tahtnud silmitsi seista silmakirjalikkusega”. Aga läks ikkagi mineviku pärast. Siis andis tema sekretär talle ümbriku, mis muutis kõik.
Vihm sadas juba hommikust saati – hall, lõputu, viskoosne. Emma seisis akna juures, käes must kleit. Laual lamas kutse matustele, kus ta kunagi armastas rohkem kui elu. „Endine abikaasa”, oli kirjas. Sõna, mis siiani tekitas temas sisimas pinget.
Ta ei tahtnud minna. Mitte sellepärast, et ta teda vihkas. Vaid sellepärast, et ta teadis – seal on kõik: kolleegid, sõbrad, sugulased. Inimesed, kes naeratasid talle näkku, aga selja taga teda hävitasid. Need, kes ütlesid: „Ta on lihtsalt vari tema kõrval.” Need, kes rõõmustasid, kui nende abielu lagunes.
Aga mälestus on tugevam kui viha. Ta pani ikkagi mantli selga, võttis vihmavarju ja läks välja.
Kalmistu oli vihmavarju täis. Inimesed sosistasid, vaatasid. Emma seisis eemal, hauakambrile lähenemata. Ta ei nutnud – ta lihtsalt vaatas märga maad, külmi kirjadega pärgi. Ja äkki ilmus tema kõrvale viiekümneaastane mees tumedas ülikonnas, kahvatu näoga.
„Kas te olete Emma Brown?” küsis ta.
Emma noogutas.
„Ma olin tema sekretär. Ta palus mul teile selle anda.” Mees võttis sisemise taskust välja paksu ümbriku, mis oli veidi kortsunud, kuid hoolikalt suletud. „Ta ütles: „Kui ma ei jõua, siis las ta teada saab.”
Emma jäi liikumatuks. Ümbrikul oli tema nimi, kirjutatud tuttava käekirjaga. Süda hakkas tugevamini lööma. Ta ei teadnud, mida teha. Avada? Oodata?
Sekretär lisas vaikselt:
„Ta kirjutas selle kaks päeva enne… seda. Ta ei jätnud midagi muud kellelegi. Ainult teile.“
Emma istus lähimale pingile, hoides ümbrikku nagu midagi elusat. Inimesed ümberringi hajusid laiali, mõned nutsid, mõned arutasid testamenti. Tal oli ükskõik. Ainult külm ümbrik käes ja südame löögid kõrvus.
Kui ta lõpuks selle avas, rebis tuul ühe lehe välja ja viis selle hauale. Paberil, mille ta jõudis lugeda, oli vaid paar rida.
„Sa olid alati õigus. Kõik, mida ma otsisin, oli sinus. Vabanda, et ma mõistsin seda liiga hilja. Aga kui sa seda loed, tea, et ma parandasin kõik.“
Kirja all oli advokaadi korrektne allkiri ja pitser. Allpool oli lisatud dokument, millel oli tema nimi. Maja, mis oli kunagi olnud nende ühine kodu. See, millest ta lahkus, jättes kõik maha.
Emma istus kaua. Vihm sadas üha tugevamini. Keegi möödujatest katis teda vihmavarjuga, aga ta ei tundnud ei külma ega tuult. Ainult kummaline, läbistav tunne, nagu oleks keegi kusagil selle halli loori taga lõpuks tema käest lahti lasknud – ja andnud talle võimaluse uuesti alustada.
