Sam oli aastaid sukeldunud. Korallriffid, laevavrakid, koopad – ta arvas, et on näinud kõike.
Kuni selle pärastlõunani.
Ta oli umbes kümne meetri sügavusel, triivides liivase põhja kohal, kui märkas kauguses midagi kummalist. Esialgu arvas ta, et see on laevavrakk. Aga kui ta lähemale ujus, hakkas tema süda kiiremini lööma.
See ei olnud laeva osa.
See oli uks.
Puidust uks, püsti liival, kulunud, kuid terviklik. Selle pinnale olid kinnitunud merekarbid ja raamile oli laiskalt mähkunud merevetikad. Aga see oli iseseisev – ei olnud kinnitatud ühegi seina ega konstruktsiooni külge. Lihtsalt uks, mis seisis kohas, kus uks ei peaks olema.
Sam hõljus selle ees, tema regulaatorist tõusid mullid. Tema aju karjus talle, et ta peaks tagasi pöörduma. Aga uudishimu hoidis teda seal.
Siis märkas ta midagi, mis pani ta kõhu keerama.
Uks oli veidi lahti. Ja pragu kaudu paistis valgus.
Mitte päikesevalgus.
Soe, kuldne sära, nagu lamp kellegi elutoas. Ta suutis peaaegu eristada tooli kuju.
Tema käsi värises, kui ta selle poole sirutas. Ukselingi oli tema kinda all külm metall. Uks kriuksus, vee all summutatud oigamine, kui see laiemalt avanes.
Hetke jooksul nägi Sam selgelt: hubane tuba, vaibaga, riiulite ja fotodega seintel. Koht, mis ei peaks olema merepõhjas.
Siis liikus sees vari.
Sam tõmbus tagasi. Uks sulgus jõuliselt, nii et liiv selle ümber liikus.
Ja kui ta silmi pilgutas, oli see kadunud.
Merepõhi oli tühi. Ainult liiv ja vesi, mis ulatusid kaugusse.
Sam ujus seal, rinnus tõusis ja langes, mullid tõusid ülespoole. Ta ei rääkinud sellest kellelegi.
Aga nädalate pärast, kui ta oma veealuse kaamera filmid ära arendas, jooksis tal veri külmaks.
Ühe foto nurgas – just tema selja taga – seisis uks.
Veidi avatud.
