Olin kuude kaupa Tomi palunud, et me sellest vanast diivanist lahti saaksime.
– Tom – ütlesin ikka ja jälle –, millal sa selle diivani juba välja viid? See laguneb meie all!
– Homme – pomises ta alati, pilku telefonilt tõstmata.
Või:
– Järgmisel nädalavahetusel. Ma vannun, seekord päriselt.
Väike spoiler: „homme“ ei saabunud kunagi.
See diivan oli hallitanud, vedrud turritasid välja ja see hõivas poole meie elutoast. Laupäeval, pärast seda, kui olin terve nädala seda õudust vahtinud, sai mul lõplikult mõõt täis. Rentisin väikekaubiku, tirisin diivani üksi korterist välja ja viisin otse prügimäele.
Kui tagasi jõudsin, olin enda üle lausa uhke.
Pärastlõunaks oli uus diivan juba kohale toodud. See oli ilus, puhas, lõpuks sobis elutuppa. Arvasin, et Tom on tänulik.
Kui ta koju jõudis, astus ta vaevu uksest sisse, kui märkas tühja kohta – ja siis uut mööblit. Hetkeks arvasin, et ta naeratab.
Selle asemel tardus ta.
? OOTA… MIS SEE ON? – KÜSIS TA ŠOKEERITULT.
– Oota… mis see on? – küsis ta šokeeritult.
Naeratades osutasin diivanile.
– Üllatus! Saime lõpuks sellest jubedusest lahti. Näeb hea välja, eks?
Ta nägu muutus kahvatuks. Ta vaatas mind, nagu oleksin toime pannud kuriteo.
– Sa… viisid vana diivani… prügimäele?
– Muidugi – ütlesin arusaamatult. – Sa lubasid seda kuude kaupa, Tom. See oli vastik.
Tema silmad läksid suureks, neis sähvatas paanika.
– Sa teed nalja?! Sa viskasid PLAANI minema?!
– Mis plaani? – küsisin.
Ta tõmbas värisevalt hinge, pomisedes endamisi.
– Ei… ei… see ei saa juhtuda. See ei juhtu…
– Tom! – katkestasin teda, juba ise ärritunult. – Millest sa räägid?!
TA VAATAS MULLE OTSA, NÄOL HIRM, MIDA MA POLNUD KUNAGI VAREM NÄINUD.
Ta vaatas mulle otsa, näol hirm, mida ma polnud kunagi varem näinud.
– Mul pole aega selgitada. Pane kingad jalga. Me peame minema. Kohe.
Mu kõht tõmbus krampi.
– Minema? Kuhu?
– Prügimäele! – hüüdis ta ja suundus juba ukse poole. – Peame selle tagasi saama, enne kui on liiga hilja.
– Liiga hilja mille suhtes?! – järgnesin talle arusaamatult. – Tom, see on diivan! Hallitanud, katkiste vedrudega diivan! Mis seal nii tähtsat olla saab?
Ta peatus uksel ja vaatas mulle tagasi.
– Kui ma ütleksin, sa ei usuks.
– Proovi – panin käed puusa. – Tahaksin teada, miks sa tahad prügihunnikus tuhnida ühe diivani pärast.
– Räägin teel. Lihtsalt usalda mind – ütles ta, hoides linki. – Palun… usalda mind.
Tema pilk ajas külmavärinad üle mu selja.
AUTOSÕIT MÖÖDUS TÄIELIKUS VAIKUSES.
Autosõit möödus täielikus vaikuses. Tom haaras roolist, pilk teele kinnitatud. Ma polnud teda kunagi nii paanikas näinud. Tema vaikus rõhus mind veelgi rohkem.
– Tom… – murdsin lõpuks vaikuse. – Kas sa räägid nüüd, mis toimub?
Ta raputas pead.
– Sa näed ise.
– Mida ma näen? – sähvasin. – Sa tirisid mu siia ühe diivani pärast!
– Ma tean – pomises ta. – Aga sa saad aru, kui me selle leiame.
Kui prügimäele jõudsime, hüppas ta autost välja enne, kui jõudsin midagi öelda. Ta jooksis värava juurde ja pöördus paluva häälega ühe töötaja poole.
– Palun… mu naine tõi täna siia midagi. Ma pean selle tagasi saama. See on väga oluline.
Töötaja vaatas meid kahtlustavalt, aga midagi Tomi näos veenis teda. Ta ohkas.
– Hästi. Aga kiirustage.
TOM SÖÖSTIS PRÜGIHUNNIKUTE VAHELE, NAGU OLEKS TA ELU SELLEST SÕLTUNUD.
Tom sööstis prügihunnikute vahele, nagu oleks ta elu sellest sõltunud. Seisin seal pahkluuni prügis ja mõtlesin, kuidas me siia jõudsime.
Pikad minutid möödusid, kui Tom äkki hüüdis:
– Seal see on!
Ta hüppas üle kuhja ja heitis end peaaegu meie vana diivani peale. Ta keeras selle ümber ja pistis käe katkise polstri väikese ava sisse.
– Tom, mis… – alustasin, aga siis nägin, mida ta välja tõmbas.
Kortsu läinud, kolletunud paberitüki.
– See? – küsisin uskumatult. – Selle pärast kogu see jama?
Aga kui talle otsa vaatasin, jäi mu sõna kurku. Tom hoidis seda paberit, nagu tähendaks see kogu maailma.
Tema käed värisesid, silmad olid punased, pisaraid täis. Viie aasta jooksul polnud ma teda kunagi sellisena näinud. Murtuna. Alasti haavatavana.
? SEE… SEE ON PLAAN – ÜTLES TA LÕPUKS KÄHEDA HÄÄLEGA.
– See… see on plaan – ütles ta lõpuks käheda häälega. – Me tegime selle koos mu vennaga.
Pilgutasin silmi.
– Mis plaan?
Ta ulatas selle mulle. Kummardusin lähemale.
See oli värvipliiatsitega joonistatud, lapsemeelne kaart. Maja põhiplaan. Siltidega:
„Tomi peidukoht“ trepi all.
„Jasoni kindlus“ pööningul.
„Luurekeskus“ aias.
– Jason oli mu väikevend – sosistas ta. – Peitsime kaardi siia… diivanisse. See oli meie turvakoht.
Ta polnud kunagi sõnagi vennast maininud.
– Kui Jason oli kaheksa… juhtus õnnetus – jätkas ta murduva häälega. – Me mängisime. Mina pidin tal silma peal hoidma… aga mu tähelepanu hajus.
Tõstsin käe suu ette.
? TA RONIS SELLE PUU OTSAS… LUUREKESKUSE KÕRVAL – ÜTLES TA.
– Ta ronis selle puu otsa… Luurekeskuse kõrval – ütles ta. – Libises.
Kõik minus vajus kokku.
– Olen ennast sellest ajast süüdistanud – nuttis ta. – See kaart… see on ainus asi, mis temast alles jäi.
Kallistusin temasse. Siis sain aru: ma polnud visanud ära lihtsalt diivanit. Olin visanud ära tema viimase sideme kadunud lapsepõlve… ja vennaga.
– Vabandust – sosistasin. – Mul polnud aimugi.
– See pole sinu süü – raputas ta pead. – Ma ei suutnud sellest rääkida.
Tagasiteel oli meie vahel teistsugune vaikus.
Sel õhtul panime kaardi raamidesse ja riputasime elutuppa. Tom vaatas seda kaua. Valu oli endiselt seal – aga enam mitte nii terav.
AASTAD MÖÖDUSID. LÄKSID LAPSed, NAER TÄITIS MAJA.
Aastad möödusid. Lapsed tulid, naer täitis maja.
Kui nad olid piisavalt suured, rääkis Tom neile Jasoni loo. Peidukohtadest. „Plaanist“.
Ühel pärastlõunal leidsin lapsed põrandalt, rasvakriitidega.
– Vaata, ema! – hüüdsid nad. – See on meie plaan!
Tom põlvitas nende kõrvale ja naeratas.
– Tundub, et te jätkate traditsiooni – ütles ta vaikselt.
