Kogu külas oldi veendunud, et taluperenaine Nadja oli pärast oma mehe surma veidi mõistuse kaotanud.
Inimestel oli temast kahju. Peaaegu viiskümmend aastat oli ta elanud oma mehega ühe katuse all. Nad olid alati koos olnud. Koos käisid poes, istusid maja ees pingil, töötasid isegi kõrvuti aias.
Ja siis ta suri.
Tema poeg oli juba aastaid tagasi surnud. Lapselapsed elasid linnas ja käisid üha harvemini külas. Nii jäi taluperenaine Nadja pärast pikka aega esimest korda täiesti üksi.
Ühel päeval märkasid naabrid kummalist pilti.
Nadja tuli labidaga õue ja hakkas keset krunti kaevama.
Alguses ei pööranud keegi sellele erilist tähelepanu.
„Ilmselt tahab kartuleid istutada,“ ütlesid naabrid.
AGA PÄEV PÄEVALT MUUTUS AUK SUUREMAKS.
Alguses oli see väike. Siis muutus sügavamaks. Lõpuks nii sügavaks, et sinna sai sisse seista.
Nadja oli selleks ajaks juba peaaegu kaheksakümmend. Aastatega oli ta nõrgemaks jäänud, nii et ta kaevas seda suurt auku mitu päeva järjest.
Mõnikord ärkasid naabrid öösel kummalise heli peale. See oli labidas, mis korduvalt niiskesse mulda tungis.
Ühel päeval ei suutnud üks naaber enam vaikida ja küsis üle aia:
„Nadja, miks te nii suurt auku kaevate?“
Naine pühkis käega otsaesise ja vastas rahulikult:
„Mu mees ütles enne surma, et ma kaevaksin täpselt hoovi keskele. Nii ma kaevangi.“
NAABER KORTSUTAS KULMU.
„Aga miks?“
Nadja kehitas õlgu.
„Kui Jumal tahab, saan ma sellest veel aru.“
Pärast seda vestlust olid inimesed lõplikult veendunud, et vana naine on mõistuse kaotanud. Mõned naabrid kutsusid isegi politsei.
Politseinikud tulid samal päeval. Ja just sel päeval leidis Nadja lõpuks selle, mida ta nii kaua otsinud oli.
Labidas tabas äkitselt midagi kõva. Kostis tuhm puidune heli.
Muld eemaldati kiiresti ja selle alt ilmus välja suure vana kirstu kaas, mis meenutas väikest sarka.
POLITSEINIKUD VAATASID ÜKSTEISELE OTSA. NAABRID KOGUNESID AUGU ÜMBER. KUI KAAS LÕPUKS AVATI, TARDUSID KÕIK ÕUDUSEST. 🤔😱
Sees olid inimjäänused. Rinnal lebas vana medaljon, mille Nadja kohe ära tundis. See oli tema noorim poeg.
Poiss, keda kogu küla oli aastaid kadunuks pidanud. Kunagi ammu arvati, et teismeline oli jõkke uppunud. Ainult isa teadis tõde.
Ta kartis seda oma naisele öelda. Selle asemel rääkis ta kõigile, et ajas poja kodust välja ja keelas tal tagasi tulla.
Naine nuttis aastaid, lootes, et poeg naaseb ühel päeval siiski koju. Alles vahetult enne surma tunnistas mees lõpuks tõe.
Ta ütles vaid ühe lause:
„Kaeva hoovi keskele. Seal lebab meie poeg. Las ta vähemalt maetakse väärikalt.“
Ja nüüd, pärast kõiki neid aastaid, leidis taluperenaine Nadja lõpuks selle, mida ta oli otsinud.
