See pidi olema tavaline sõit.
Lila astus kell 8:57 hommikul kohvi käes tihedalt täis kontori liftisse, surutuna väsinud kolleegide ja oma telefonides sirvivate võõraste vahele. Õhus oli tunda nõrka parfüümi ja paberi lõhna.
Lift alustas tavapärast tõusu – teine korrus, neljas, kuues. Keegi köhatas, teine kohendas oma lipsusid. Kõik oli normaalne.
Kuni ukse kohal olev paneel vilkus.
Selle asemel, et näidata „10”, ilmus ekraanile üksainus sümbol: ring, millel oli läbi tõmmatud joon. Keegi neist polnud seda varem näinud.
Lift värises ja peatus.
Kõlav helinaga liugusid uksed lahti.
Kõik seesolijad kummardusid segaduses ettepoole.
Koridor, mis avanes, ei kuulunud nende kontorihoonesse. See ulatus lõputult, seinad olid kaetud kooruvate tapeetidega ja sumisevate luminofoorlampidega. Põrand oli kaetud pleekinud, inetu rohelise vaibaga ja õhk lõhnas tolmu ja midagi metallilist.
„Mis korrus see on?” pomises keegi.
Aga kui nad uuesti vaatasid, oli koridor muutunud.
Üks naine vandus, et nägi haigla koridori, steriilset ja valget, seinte ääres seisid kanderaamid. Teine mees ahmis õhku ja ütles, et see näeb välja nagu tema lapsepõlvekodu, ainult et mahajäetud. Lila pilgutas tugevalt silmi – tema jaoks ei olnud see kumbki. Ta nägi raamatukogu, kõrguvad riiulid, mis ulatusid varjudesse, täis raamatuid, mis sosistasid, kui ta neid vaatas.
Rühm pani paanikasse. „Sulge uksed!” hüüdis keegi.
Aga uksed ei sulgunud.
Lift sumises, justkui oodates, et nad välja astuksid.
Lõpuks sosistas üks mees eesotsas: „See näitab meile seda, mida me ei taha näha.”
Teised pöördusid tema poole. „Mida sa mõtled?”
Ta osutas ukse kohal olevale paneelile. Kummaline ringikujuline sümbol oli muutunud. Nüüd oli seal kirjas: „-1”.
Õhk muutus külmemaks.
Lila käsi värises, kui ta ikka ja jälle „sulge uks” nuppu vajutas. Lõpuks sulgusid uksed ja lift tõusis järsult ülespoole, justkui tahaks end sellest kohast eemale rebida.
Kui uksed uuesti avanesid, olid nad tagasi oma hoones, kümnendal korrusel. Kõik oli tavaline. Inimesed kiirustasid välja, rääkimata, kahvatud ja raputatud.
Keegi ei maininud seda enam.
Aga järgmisel hommikul, kui Lila üksi lifti astus, nägi ta ringikujulist sümbolit jälle vilkumas.
Ja seekord hakkasid uksed avanema.
