Nende peres olid kolmikute sünnipäevad alati sündmus. Lapsena korraldasid vanemad alati ühised peod: üks tort, ühed küünlad, samad külalised.
Aga nüüd olid Marta, Lili ja Nik suureks kasvanud. Nad olid kuueteistaastased ja igaüks tahtis, et teda nähtaks eraldi.
Marta unistas rahulikust õhtust perega.
Lili tahtis suurt, säravat pidu muusika ja tuledega.
Nik lootis lihtsalt, et on süüa ja keegi ei sunni teda laulma “Palju õnne”.
Vanemad otsustasid, nagu alati, kõik ühendada — “nagu vanasti”. Ja see oli viga.
Juba hommikust alates oli tunda pinget. Lili solvus, sest tema DJ-idee nimetati “liiga lärmakaks”. Marta nurises, et tort on “liiga sädelev”. Ja Nik… unustas küünlad osta.
Kui külalised saabusid, näis, et kõik on korras: õhupallid, muusika, toit. Kuid pinna all keesid emotsioonid.
Kriis tuli siis, kui oli aeg kook välja tuua.
Peal seisis kiri: “Palju õnne, kolmikud!” — roosa kreemiga, südamete ja sädelustega.
— Kes selle välja mõtles?! — hüüatas Marta.
— Ema ütles, et nii on “armsam”, — kehitas Lili õlgu.
Nik, püüdes pinget leevendada, süütas küünlad — aga üks kukkus ja tilgutas vahaga kreemi peale. Väike plekk, kuid kook nägi rikutud välja.
Lili plahvatas:
— Sa rikkusid kõik ära!
— Rahune maha, see on ainult küünal! — vastas Nik.
— Lõpetage, — ütles Marta. — See oli niikuinii lastetort!
Külalised jäid vait. Mõni naeratas kohmetult, mõni tegi näo, et ei kuule.
Pidupäev varises kokku.
Hiljem, kui kõik olid lahkunud, istusid nad kolmekesi köögis.
Tort oli poolenisti söödud, küünlad kustunud. Nik ütles vaikselt:
— Ma tahtsin lihtsalt, et te mõlemad naerataksite.
Marta ohkas:
— Ma vist ärritusin ilmaasjata. See on ju meie päev.
Lili langetas pea:
— Võib-olla ei pea me kogu aeg tõestama, kes me oleme. Me oleme ikkagi kolmikud. Ja jääme selleks.
Ja äkki said nad aru: see “rikutud” tort oli tegelikult nende täiskasvanuks saamise sümbol — ebatäiuslik, aga tõeline.
