Mu koer Laima on alati olnud üllatavalt arukas. Ta ei ole selline, kes haukuma hakkab ilma põhjuseta. Kui ta haugub, siis tähendab see, et midagi tõesti toimub. Aga viimastel nädalatel hakkas tema käitumine mind segadusse ajama.
Iga päev umbes samal ajal, kui päike oli juba kõrgel, tuli Laima akna juurde ja hakkas valjusti haukuma. Tema pilk oli suunatud ühte kohta — sirelipõõsale aia ääres. Ta istus maha, tõmbas saba jalgade vahele, aga ei pööranud pilku.
Alguses ei pööranud ma sellele tähelepanu: võib-olla kass, linnud või siil. Kuid mind häiris, kui täpselt see juhtus — justkui ajakava järgi. Iga päev, nagu kellavärk, alustas Laima oma “vahetust”.
Nädal hiljem hakkasin isegi ise ootama, kas ta jälle tõuseb. Ja muidugi — nagu signaali peale — ta tõusis, jooksis akna juurde ja hakkas haukuma.
— Laima, mida sa seal näed? — küsisin kord, ehkki teadsin, et vastust ei tule.
Uudishimu sai minust võitu. Ühel päeval otsustasin kontrollida. Panin aiakindad kätte ja läksin sirelipõõsa juurde. Laima tuli kaasa, silmad endiselt põõsal.
Kummardusin, lükkasin ettevaatlikult oksad laiali… ja tardusin.
Otse põõsa all, pehmel rohul, oli kerra tõmbunud hiiglaslik siil. Tõeline okkaline hiiglane, arbuusi suurune! Tema okkad sädelesid päikese käes ja ta magas rahulikult, justkui oma väikeses lossis.
Ma ei suutnud kohe uskuda oma silmi. Süda kloppis, ja siis puhkesin naerma — nii palju muret ja arvamusi… ja asi oli nii lihtne!
Sellest päevast alates teadsin: meil on uus elanik. Laima enam ei haukunud. Ta käis ikka põõsa juures, aga mitte enam ärevusega, vaid pigem uudishimu ja lugupidamisega. Ta istus ja vaatas oma uut naabrit, justkui valvaks tema und.
Naabrid naersid: “No tõeline valvekoer — leidis, keda valvata!” Lapsed tulid “hiigel-siili” vaatama.
Ja iga kord mõtlesin: võib-olla loomad tunnevad rohkem kui meie. Võib-olla nad näevad seda, mida meie ei märka.
Kes teab — ehk toob see ootamatu naaber veel midagi uut. Iga kord, kui möödun põõsast, püüan end mõttelt: äkki on seal jälle keegi end kerra tõmmanud.
