Sel hommikul ärkas ta enne äratuskella.
Ärev ootus ei lasknud magada — ees ootas tööreis, oluline kohtumine, millest sõltus tema karjäär.
Ta valmistas dokumendid, kohvri ja kontrollis telefoni kaudu piletit. Kõik oli kontrolli all.
Kui ta kodust välja astus, oli linn alles ärkamas. Hommikune valgus peegeldus märjal asfaldil, õhk oli jahe ja tundus, et päev saab olema tavaline.
Trepi ees ootas juba takso.
Juht — umbes viiekümneaastane mees, väsinud näo ja heade silmadega.
— Lennujaama? — küsis ta.
— Jah, palun, mul on lend kell 9:20, — ütles ta, istudes tagaistmele ja vaadates kella.
Auto hakkas liikuma. Raadio mängis vaikselt, diktor rääkis ilmast, kõik tundus tavapärane.
Ta kirjutas kolleegidele sõnumeid, vaadates ekraani.
Ja äkki — järsk pidurdus.
— Mida te teete?! — hüüdis ta ehmunult.
Takso seisis tee ääres. Juht vaatas vaikides telefoni.
— Vabandust, — ütles ta lõpuks, — ma ei saa teid edasi viia.
Ta ei saanud kohe aru.
— Kuidas nii ei saa? Mul on lend! Ma pean jõudma!
— Ei, — raputas ta pead. — Te ei tohi sellele lennule minna.
— Te teete nalja? — tema hääl muutus teravaks. — Ma hilinen!
Ta pööras telefoni ekraani tema poole. Seal oli uudis:
“Lend 324 viibib rajal toimunud õnnetuse tõttu. Võimalikud vigastatud.”
Ta tardus.
— See… on minu lend, — sosistas ta.
— Ma tean, — ütles juht vaikselt. — Ma ka kunagi kiirustasin. Ja kaotasin inimese, sest ei kuulanud oma südant. Vabandust, aga ma ei saa riskida.
Ta istus vaikselt, teadmata, mida öelda.
Väljas sadas peent vihma, tilgad voolasid mööda klaasi ja iga tema sõna kõlas erakordselt rahulikult.
— Te võite teise takso kutsuda, — lisas ta, — aga lubage mul öelda… mõnikord on parem hilineda kui mitte kunagi kohale jõuda.
Ta väljus, sõnagi lausumata.
Seisis vihmas ja vaatas, kuidas auto ära sõitis.
Hiljem, juba kohvikus, nägi ta uudiseid:
“Lend 324 tühistatud. Mitmed reisijad viidi haiglasse pärast intsidenti lennuki ruleerimisel.”
Tema süda lõi kiiremini.
Ta vaatas ekraani, sulges silmad ja hingas sügavalt välja.
Kõik tundus äkki kummaliselt selge — vahel tuleb pääsemine just siis, kui oleme saatuse peale kõige vihasemad.
