Ta oli kõik viimse detailini läbi mõelnud.
Ilma restoranide, publikuta, suurte sõnadeta — ainult meri, koit ja tema.
Leon jõudis randa varem kui tavaliselt.
Niiske liiv jahutas taldu, õrn udu hõljus vee kohal.
Ta katsus taskut — sõrmus oli alles.
Süda lõi nii valjusti, et tundus, nagu lainedki kuuleksid seda.
Anna armastas hommikuid. Ta ütles alati, et maailm on sel ajal nagu puhas leht, kuhu saab uuesti kirjutama hakata.
Sellepärast ta valiski koidu.
Nad kõndisid paljajalu mööda randa.
Meri kohises vaikselt, peaaegu austusega.
Anna naeris, kui lained puudutasid ta jalgu, ega märganud, kuidas Leon mitu korda üritas midagi öelda, kuid vaikis.
— Miks sa nii vaikne oled? — küsis ta, teda vaadates.
— Ma lihtsalt… kuulan merd, — vastas Leon naeratades.
Ta peatus.
Sõrmed värisesid, hingamine kiirenes.
— Anna… — alustas ta.
Naine pöördus ümber, ja sel hetkel laskus ta ühele põlvele.
Kõik ümberringi tardus.
Tuul vaibus, lained taandusid.
Ta avas sõrmusekarbi, ja sõnad, mida ta oli terve öö harjutanud, lihtsalt kadusid.
Aga siis kostis vaikusest heli — kerge veeplärin.
Anna pöördus.
Nende taga, otse vee ääres, ilmusid kaks valget luike.
Nad liuglesid veepinnal sünkroonselt, nagu teineteise peegeldused, ja nende tiivad värisesid udus.
Sel hetkel murdis päike pilved.
Soe valgus kattis nad mõlemad.
Anna naeratas — tema silmad sädelesid pisaratest.
Ta sosistas vaikselt:
— Isegi loodus ütles “jah”…
Leon hakkas naerma ja nuttis korraga.
Ta ei uskunud märkidesse, kuid see hetk tundus suurem kui juhus.
Hiljem näitas fotograaf, kelle ta oli palunud lähedusse varjuda, tehtud pilti.
Seal — tema, ühel põlvel, päike udus, ja kaks luike, kelle kaelad moodustasid südame kuju.
Selle foto panid nad raamidesse — mitte armastuse sümbolina, vaid meeldetuletusena, et mõnikord juhtub kõik täpselt nii, nagu peab.
