Autor: Hasmik
Hommik algas aeglaselt.Päike puudutas alles katuseid, õhk oli värske, lõhnas märja mulla ja korstnast tuleva suitsu järele.Teel, mis veel kastest säras, kõndis mees ja märkas äkki — vana
Ta oli siis lihtsalt poiss — umbes kaheksa-aastane, kõhn, sassis juustega ja katkise seljakotiga.Päev oli soe, kuid veidralt kurb.Päike vajus juba katuste taha, pikad varjud langesid teele.Poiss tuli
Hommik oli selge ja soe.Päike tõusis aeglaselt vana õunaaias, ja õhus hõljus märja rohu, mündi ja millegi kergelt magusa lõhn – nagu lapsepõlvemälestus, mida ei saa tagasi tuua.Anna
Mägedes kulgev tee nõudis alati ettevaatust.Michael sõitis üksi – vana džiipe, tolmune mägitee, tühi kuru. Ta oli tulnud ärireisilt tagasi, ei tahtnud kiirustada ja pööras kõrvale teele, kus
Hommik oli tavaline: hall taevas, kohvilõhn kioski juurest, lombid pärast vihma.Martin seisis bussipeatuses, käes portfell ja paberist kott võileibadega. Särk oli pingul, krae pigistas, kaenla all niiske –
2024. aastal nimetati üks saksa mees planeedi kõige nägusamaks ja karmimaks meheks – ja mitte ainult oma sarmikuse pärast. Tema nimi on Harald Glöckler ja tema nägu on
Hommik oli tavaline: hall taevas, kohvilõhn kioski juurest, lombid pärast vihma.Martin seisis bussipeatuses, käes portfell ja paberist kott võileibadega. Särk oli pingul, krae pigistas, kaenla all niiske –
Maja ärkas aeglaselt.Kõigepealt – veekeetja heli. Siis – lülitite klõpsatused. Siis – lapse naer, nagu lind, kes veel ei oska lennata.Ja kusagil selle kõige vahel – Mei, suur
Kõrgus — neli tuhat meetrit.Õhk lõhnas metalli ja päikese järele. Edward seisis avatud luugi juures, sõrmed rihmast kinni klammerdunud, süda lõi ühtlaselt, kuid liiga tugevalt.Instruktor hüüdis midagi nagu
Ukraina naine, kellel on maailma kõige suuremad põsesarnad, blogija Anastasija Pokretšuk, tekitas taas tormi internetis. Pahatahtlikud inimesed on aastaid väitnud, et tema välimusega ei leia ta kunagi meest,