Ma olen alati arvanud, et emale on kõige kohutavam oma lapse haigus. Aga selgus, et on veelgi kohutavam – kaotada oma laps ja mitte teada, kus ta on.
Marina mäletas seda päeva, nagu oleks see olnud eile, kuigi sellest oli möödunud juba kümme aastat. See oli 90ndate algus, ta sõitis koos oma väikese poja Sašaga teise linna vanaema juurde. Raudteejaam oli lärmakas, rahvahulk sumises, inimesed kiirustasid oma kottidega. Saša keerles nagu tavaliselt ringi, hoides käes oma mänguautot ja midagi lauldes. Marina pööras hetkeks pilgu kõrvale – ja see sekund muutus tema elu suurimaks õudusunenäoks.
Teda ei olnud.
Ta tormas perroonil edasi-tagasi, karjus, jooksis inimeste vahel. Keegi ütles: „Ta jäi ilmselt maha.” Keegi rahustas: „Me leiame ta kohe.” Aga minutid venisid ja poissi polnud kuskil. Politsei saabus ja tegi otsingu. Aga päevad muutusid nädalateks, nädalad kuudeks. Otsingud ei andnud tulemusi.
Marina läks valust hulluks. Ta kirjutas aastaid kirju ajalehtedele, politseile, käis lastekodudes. Mõnikord tundus, et ta leiab kohe jälje, aga kõik katkes. Ta ei abiellunud uuesti, kuigi talle tehti ettepanekuid. Ta elas ühe mõttega: „Leida poeg”.
Aastad möödusid. 2000. aastatel kirjutas Marina esimest korda saates „Oota mind”. Talle helistati tagasi ja paluti fotosid. Ta istus ekraani ees ja ootas: äkki ilmub nüüd välja tema Sasha, juba täiskasvanuna. Aga ime ei juhtunud. Ta jätkas otsinguid.
Ja ühel päeval – kakskümmend aastat pärast seda raudteejaama – helistas talle vabatahtlike organisatsioon. Nad ütlesid: „Me leidsime inimese, kes on väga sarnane teie pojaga.”
Marina kartis isegi uskuda. Tema süda põksus, kui ta kohtumisele sõitis. Käes oli vana foto Sašast, kus ta oli vaid viieaastane.
Nad kohtusid väikeses keskuses. Laua taga istus umbes 25-aastane mees. Pikk, lühikeste juustega ja tuttavate silmade kujuga. Kui ta pea tõstis, jäi Marina hing kinni: need olid tema poja silmad.
„Sasha?..” sosistas ta.
Ta vaikis kaua. Siis ütles:
„Minu nimi on Ilja. Ma kasvasin lastekodus. Mul pole vanemaid. Aga… ma nägin alati unes raudteejaamu. Ja naist, kes kutsus mind nimepidi.
Nad embasid teineteist. Pisaraid voolasid mõlemal.
Hiljem selgus, et tol päeval viis Sasha jaamast ära naine, kes kerjas koos lastega. Kui ta kinni peeti, oli poiss juba „registreeritud” leitud lapsena. Perekonnanimi, eesnimi – kõik oli segi aetud. Ta sattus lastekodusse teise nime all. Ja alles juhuslik arhiivide kontrollimine aastakümneid hiljem aitas tõe taastada.
Marina ei suutnud uskuda, et hoiab teda käest. Ta oli seda hetke nii palju aastaid ette kujutanud ja nüüd oli see juhtunud. Sasha – Ilja – ei nimetanud teda kohe „emaks”. Aga aja jooksul kadus barjäär.
Nüüd on nad koos. Ta töötab, tal on oma pere. Aga tema kodus ripub seinal foto väikesest poisist masinaga – meeldetuletus sellest, et mõnikord juhtuvad imed, isegi kui see toimub alles aastate pärast.
Ja tead, mis on kõige hämmastavam? Kui Marina rääkis oma loo stuudios „Oota mind”, ütles ta:
„Ära kunagi lõpeta otsimist. Isegi kui on möödunud kakskümmend aastat. Isegi kui kõik ütlevad sulle, et võimalusi pole. Mõnikord muudab üks sekund elu. Aga üks kohtumine võib selle uuesti kinkida.”
