Iga hommik algas samamoodi.
Kui koit hakkas aknaid värvima, süütas Marina oma väikeses pagarikojas tule, sidus põlle ja avas ukse.
Värske taigna, pärmi ja kohvi lõhn täitis väikese ruumi — see oli kodune soojus, mille pärast tulid ka need, kes magusat ei armastanud.
Ta tuli alati samal ajal — täpselt kell 7:30.
Pikk, vaikne, hoolitsetud habemega, kulunud portfell üle õla.
Ta ei jäänud kunagi kauaks. Võttis ühe saia, pani raha letile ja noogutas.
— Aitäh, ilusat päeva, — ütles Marina alati.
Ta noogutas vastu ja lahkus.
Ilma naeratuseta. Ilma sõnadeta.
Nii kestis see üle aasta.
Mõnikord vihmas, mõnikord lumes, mõnikord kuumas suves, kui isegi ahi pagarikojas ei pidanud vastu.
Aga ta tuli ikka, võttis oma saia ja läks.
Ühel päeval üritas Marina temaga juttu teha:
— Te lähete vist tööle?
Ta muigas kergelt ja vastas:
— Võib nii öelda.
Ja kõik.
Pärast seda — jälle vaikus, jälle sama rutiin.
Aga ühel päeval ta ei tulnud.
Algul ei pööranud Marina sellele tähelepanu. “Võib-olla jäi haigeks,” mõtles ta.
Aga päev möödus. Siis teine. Siis nädal.
Pagarikoda tundus tühjem.
Ilma temata oli hommik poolik.
Kaks nädalat hiljem otsustas Marina tänaval jalutada.
Nurgal, prügikastide juures, nägi ta oma pagarikoja tuttavat paberpakendit.
Ja selle kõrval istus vana kodutu mees, söömas sama saia, mida ta iga päev küpsetas.
— Vanaisa, kust te selle saite? — küsis ta väriseval häälel.
Mees tõstis pilgu ja naeratas hambutult:
— Üks mees jättis selle mulle. Iga päev. Siia samale kastile. Aga nüüd pole teda enam näinud. Ju ta läks ära.
Marina seisis kaua.
Külm tuul sasistas juukseid, ja ta vaatas kasti, millel olid veel saiapuru jäljed.
Sellest päevast alates pani ta iga hommik ühe sooja saia paberpakki ja viis selle tänava nurka.
Ja isegi kui vanameest polnud, jättis ta selle ikka.
Sest nüüd ta teadis — on asju, mida ei tohi lõpetada, isegi kui keegi ei näe. 💔
