See koht oli alati ohtlikuks peetud.
Vana juga linna ääres — turistide ja teismeliste lemmikpaik, kuid kohalikud teadsid: piisab vaid ühest sammust üle piirde ja maa võib alt kaduda.
Liiga libe, liiga lähedal servale.
Anna tuli esimest korda koos pojaga.
Väike Miša oli vaimustuses: vesi mürises, õhk sädeles vikerkaare tolmust, kõik tundus elavat.
Ta naeris, jooksis ettepoole ja üritas “vikerkaart kätega püüda”. 🌈
Nendega oli Rex — vana, rahulik koer.
Ta kõndis terve tee nende kõrval, nagu teades, et lapse eest vastutab tema.
— Miša, ära mine nii lähedale! — hüüdis Anna.
Kuid poiss ei kuulanud. Talle tundus, et kui ta veel natuke lähemale astub, näeb ta, kuidas vesi kukub “maailma sügavusse”.
Ja siis — krõks.
Maa poisi jalgade all varises, ja Miša libises alla, hoides kinni märgadest juurtest.
Anna karjus.
Ta roomas servale, kuid pinnas varises edasi.
Rex tormas esimesena.
Ta jooksis äärele, haukus ja hüppas astangule, kus poiss rippus.
Anna ei suutnud uskuda oma silmi — vana koer seisis vee kohal, hoidis tasakaalu sabaga ja haaras poisi jaki varrukast hammastega.
Miša rippus, all mühises vool.
Sekundid venisid igavikuks.
Anna roomas lähemale ja haaras poega õlast.
Koer urises, pingutades kõiki lihaseid.
Ja — tõmme.
Poiss oli päästetud.
Rex kukkus tema kõrvale, hingeldades.
Ta värises, kuid silmad olid rahulikud — nagu oleks see lihtsalt olnud tema kohus.
Hiljem saabusid päästjad.
Kohalikud ütlesid, et koer pääses imekombel.
Anna vaikis ja silitas Rexi pead.
Järgmisel päeval nad tulid tagasi joale.
Miša tõi kaasa sileda kivi, nagu pisar.
Ta asetas selle servale ja ütles:
— See on minu kingitus Rexile. Et vesi ei unustaks, et ta mind päästis.
Sellest ajast peale, kui hommikul joa juurde minna, võib näha väikest vikerkaarehelki — just seal, kus Rex seisis.
Ja inimesed ütlevad, et see on vaid valguse murdumine.
Aga Anna teab: mõnikord ilmub valgus sinna, kus keegi tegi head — lihtsalt sellepärast, et ta ei saanud teisiti. 💫
