Autor: Hasmik
Päev oli pimestavalt hele.Läbi saali klaasakende puistas päike põrandale kuldseid laike, ja õhus hõljus sireli ja šampanja lõhn.Tema — Alina — seisis peegli ees. Tal oli seljas hele,
Hommik algas nagu tavaliselt.Maja nr 14 elanikud läksid tööle, mõned jalutasid koeri, teised kiirustasid kooli.Kuid esimesel korrusel ukse juures seisis väike papist karp.Algul arvati, et keegi unustas asjad
Päev algas nagu ikka — vaikselt, palavalt, aeglaselt.Päike, raske ja kuldne, tõusis aeglaselt põldude kohale, uputades kõik pehmesse valgusse.Õhk oli paks ja soe, lõhnas tolmu, kummeli ja naabrimaja
Kevad tuli märkamatult.Külm elas endiselt maa sees, aga õhk lõhnas juba sulava lume ja millegi uue järele — kergelt mõrkjalt, nagu lootus.Lena istus akna all ja vaatas, kuidas
Hommik oli läbipaistev, nagu talve hingeõhk.Lumi kattis maad ühtlase kihina, peened härmatisesädemed sädelesid okstel, justkui oleks keegi need klaaspuruga üle puistanud.Päike tõusis vaevaliselt majade katuste kohale ja värvis
Savana värises kuumusest.Õhk oli tihe ja raske nagu mesi, maa lõhnas tolmu ja päikese järele.Lõviemand lamas akaatsiapuu varjus, uinus kergelt, kuulas, kuidas ta poeg mängis läheduses — veeres
Öö oli pikk.Märg asfalt venis lindina, tänavalaternad peegeldusid esiklaasis nagu hajunud mõtted.Lora sõitis koju — väsinult, vaikselt.Raadiost kostis midagi pehmet ja mõttetut, ja tal tundus, et tee tunneb
Küünal seisis riiulil — paks merevaigukollane klaas, kuldne kaas, korralik silt: Warm Fig & Cedarwood.Ma ostsin selle väikesest nurgapoest, kuhu astusin lihtsalt tuule ja vihma eest varjule.Müüja —
Kevadhommik oli pimestavalt hele.Päike peegeldus rööbastel, sätendas märjal platvormibetoonil. Õhus oli rauda, tolmu ja vihmajärgset värsket tuult.Platvormil seisis Sofia — noor rase naine õhukeses särgis ja pleekinud pükstes,
Kevadvihm sadas vaikselt, justkui haletseks linna.Tilgad jooksid mööda jaama aknaid, inimesed kiirustasid, kotte rinnale surudes – igaüks oma maailmas, oma mõtetes.Kõige kaugemal platvormil, kus rong peatus vaid kord