Ma elan väikeses linnas, kus kõik tunnevad üksteist. Meie naaber Tom on alati olnud veider inimene: ta suhtles vähe teistega, tuli harva õue, kuid armastas uhkeldada oma „eksootilise kollektsiooniga”. Ta väitis, et hoiab kodus tõelist pitoni, kes on taltsutav ja täiesti ohutu.
Mina ja mu naine naersime selle üle: noh, hoiab mees madu, tema asi. Mõnikord näitas ta seda isegi meie õue lastele – suur, läikiv, ringideks keritud. Lapsed vaatasid suu lahti ja täiskasvanud noogutasid viisakalt. Tom kinnitas:
„Ta on hea, harjunud minuga, ei tee midagi halba.”
Aga ühel ööl kuulsin ma tagahoovis kummalist kahinat. Esiteks arvasin, et see on kass. Läksin taskulambiga välja ja jäin seisma. Rohelisel murul roomas suur madu. Ma mõistsin kohe, et see on naabri piton.
Süda jäi seisma. Minu tütar magas kodus. Ma haarasin labida, aga peatusin: madu ei näidanud agressiivsust, ta justkui otsis midagi. Ma läksin ettevaatlikult tagasi ja helistasin Tomile:
„Sinu piton on minu aias.”
Ta vastas liiga rahulikult:
„Las ta seal olla. Ma tulen varsti.”
See lause tundus mulle veider. Aga ma ootasin. Kümne minuti pärast ilmus Tom kotiga. Ta lähenes kindlalt maole, aga see ei rünnanud teda. Vastupidi, roomas lauda, kus me hoidsime vanu asju.
Tom kortsutas kulmu. Ma märkasin, et ta on närvis. Me avasime lauda ukse ja see, mida me nägime, pani mind külmaks. Nurgas oli terve pesa. Kastid, kaltsud, õled – kõik oli liikumas. Ja seal, selle kaose keskel, roomas veel paar madu. Väikesed, aga selgelt mitte kodused.
„Mis see tähendab?” sosistasin ma.
Tom kahvatas.
„Ta… ta pole lihtsalt lemmikloom,” ütles ta. „Ta on emane. Ma arvasin, et ta ei saa ilma isaseta mune muneda. Aga ma eksisin.”
Ma taganesin. Mu peas oli kõik segamini: selgus, et meie kvartalis elas kogu aeg mitte üks madu, vaid terve perekond.
„Kui palju neid siin on?” küsisin ma.
„Ma ei tea,” vastas ta väriseva häälega. „Nad kooruvad järk-järgult…”
Me vaatasime teineteisele otsa ja sel hetkel tõstis üks väikestest madudest pea ja sisistas. Tom haaras kiiresti emapüütoni, viskas ta kotti ja käskis:
„Keegi ei tohi sellest rääkida. Ma ise tegelen sellega.
Aga järgmisel hommikul levisid kuulujutud juba kogu õue. Lapsed nägid, kuidas ta kotti vedas, naabrid rääkisid kummalistest öistest häältest. Ja mina mõtlesin kogu aeg ühte: kui ta „tegeleb sellega”, siis kuidas? Laseb nad välja põllule? Või proovib jälle kodus hoida?
Paari päeva pärast märkasin jälle sahinat aias. Aga seekord ei olnud madu üksi. Neid oli kaks. Väikesed, aga kiired. Võtsin taskulambi ja vaatasin tähelepanelikumalt. Murul lamas väike ese – tükk nahka, mille maod heidavad maha.
Ma mõistsin, et nad kasvavad. Ja et see pole enam lihtsalt naabri veidrus. See on oht.
Tom vabandas end pikka aega. Ta ütles, et tahtis „tõestada maailmale, et isegi maod võivad olla inimese sõbrad”. Aga ma nägin tema silmist, et ta ei kontrolli enam olukorda.
Ja kõige hirmutavam mõte ei andnud mulle rahu: kui ma ühel ööl jälle sahinat kuulen, ei pruugi see olla naabri piton. Võib-olla on need tema „lapsed”, kes on endale uue kodu valinud.
Nüüd, kui ma oma aeda astun ja kuulen vähimatki heli rohus, muutub mul südame sees külmaks. Sest ma tean: ühel päeval mõistame me kõik, et naabri „lemmikloom” on jätnud endast maha pärandi… ja mitte ainult tema kodus.
