Autor: Hasmik

Ta seisis järjekorras, väsinud pärast vahetust, käes toidukott. Tema ees seisis umbes kaheteistkümneaastane poiss, kõhn, pea langetatud ja käed värisemas. „Ma… unustasin rahakoti,” ütles ta peaaegu sosinal. Kassapidaja

Ta märkas teda juhuslikult – kõhn, hall kass, kes istus trepikojas ja vaatas maailma vana inimese väsimusega. Esialgu lihtsalt möödus ta temast. Siis ei suutnud ta enam vastu

Ta valmistas õhtusööki. Küpsetatud sibula ja vürtside lõhn täitis köögi, raadio mängis vaikselt, akna taga loojus päike. Tavaline õhtu – midagi ei ennustanud õnnetust. Ta istus elutoas, sirvis

Ta sõitis kitsal, päikesepaistelisel maanteel. Päev oli soe, õhk selge, taevas puhas. Ta ei teadnud, kuhu ta sõidab – ta lihtsalt ei suutnud enam tühjas majas istuda, kus

Ta seisis peegli ees, püüdes oma peegeldust mitte vaadata. Valgus saalis oli liiga ere, muusika liiga vali ja naer kusagil selja taga liiga reaalne. Tüdruk tõstis pilgu ja

Ta kukkus vaikselt, peaaegu hääletult – nagu lumi katuselt või täht soojal suveööl. Isa kuulis tugevat lööki käsipuule ja läks paljajalu verandale. Laudadel lamas öökull – suur, tuhkjate

Ta seisis supermarketisse sissepääsu juures, mähitud uduseks pleekinud salliga. Tuul tõmbas tema käest plastiktopsi, kahisemas tsellofaaniga, ajades tolmu mööda kõnniteed. Naine kõndis mööda, käes kott piima ja leivaga,

Poiss seisis kaua tänaval leivapoe juures. Kuum päike paistis turu kohal, õhk oli täis värskelt küpsetatud leibade lõhna, mis pani tema kõhu veelgi rohkem kokku tõmbuma. Ta teadis,

Anna ei oodanud sel päeval midagi ebatavalist. Ukse lävel oli lihtne pappkarp, ilma kleebiste, saatja nime ja isegi tagasisaatja aadressita. Ainult tema aadress oli korralikult käsitsi kirjutatud. Ta

James elas üksi väikeses majas linna ääres. Tema ainus kaaslane oli koer nimega Molly – tark, hea ja veidi kummaline. Alates hetkest, kui James ta enda juurde võttis,