Autor: Hasmik

Emma oli kontoris töötanud juba viis aastat. Ta oli vaikne, täpne ja märkamatu. Ta tuli alati kõigist varem, keetis kohvi ja lülitas arvutid sisse, kui teised veel liiklusummikus

Ma mäletan seda hommikut kuni viimase detailini. Linn hingas juunit – lõhnas pärna, bensiini ja nurgapoe värske saiakeste järele. Õhk oli tihe, kuldne, justkui keegi oleks tänavatele mett

Vihm sadas juba hommikust saati. Peenike, püsiv vihm koputas bussipeatuse katusele, muutes kõik ümberringi halliks peegelduseks. Ta istus pingil, embades oma kõhtu ja vana kotti, mis ammu enam

Päike oli kõrgel taevas, sulatades õhku küla kohal, ja isegi vanad aiad näisid pimestavalt valged. Teel kodu poole tõusis aeglaselt tolm – kuldne, kerge, justkui tahtes ise seda

Hommik oli rahulik ja muretu. Park oli alles ärkamas – harvad möödujad, lehtede kahin, kerge niiske mulla lõhn. Halli jopega mees seisis piirete juures, käes leivapakett. Ta käis

Päev algas nagu tavaliselt. Päikeseline park, laste naer, pardid vee ääres. Pered istusid murul, keegi lasi seebimulle, keegi pildistas end purskkaevu juures. Kõik oli rahulik – kuni tiigi

Iga hommik kõndis ta prügikott käes mööda koridori, naeratades, kui peatus vastasoleva ukse juures. See oli vana härra Ellise uks. Ta elas üksi – vaikne, lohakas, halli habeme

Külm hommik. Linn elas oma kiirustuses – autod, müra, inimesed kohviga käes. Supermarketi juures istus mees tekiga õlgadel ja kartongist sildiga: „Abi, kes saab.“ Tema nägu oli habemega,

Oli nii palav, et õhk värises tee kohal. Asfalt sulas ja bussipeatus keset maanteed nägi välja nagu miraaž. Lisa oli töölt koju tagasi teel – väsinud, ärritunud, unistades

Külm hommik algas valveajaga. Udu, hall taevas, märja asfaldi lõhn. Tänavanurgal, bussipeatuse juures, seisis naine õunakastiga. Vana mantel, salliga mähitud käed, kortsudest ja väsimusest kaetud nägu. Ta istus